Lahkus meie kauaaegne ühingu liige Juhan Nurme

Edastame kurva uudise, sest me kõik teadsime ja tundsime Juhan Nurmet. Kaastunne.
Sõbrad Tallinna Invaspordiühingust
Väikesed rõõmud ei hooli kutsest, nad tulevad ise aknast ja uksest.
Väikesed rõõmud on ikka mu ümber, olgu kuum juuli või jäine detsember.
Väikesed rõõmud kui liblika tiivad varjust mind päikesepaistesse viivad.
Väikesed rõõmud maandavad pinge, ei lase kurjusel tungida hinge.
Juhan Nurme, "Ligimene"
ELIL: In memoriam Juhan Nurme (20.11.1939-05.12.2016)
Tänast päeva varjutab kurb teade - meie seast on lahkunud Juhan Nurme, isemõtleja, kes on invaliikumise ja -spordiga seotud olnud aegade algusest peale. Vanem põlvkond mäletab Juhanit  juba käsijuhtimisega autode rallide ajast, noorem põlvkond on osa saanud Juhani optimismist, elutarkusest, loomingust. Üritustel kokku saades oli Juhanil ikka komm või õun sõpradele kostiks kaasas.
Juhani elukäigule mõeldes tajud, kuivõrd suhtelised mõisted on õnn ja õnnetus, tervis ja haigus, vabadus ja sõltumatus. Sellest on Juhan ise haaravalt kirjutanud oma raamatus "Ligimene".
Juhanile mõeldes lõpuread nimetatud raamatust: "Minu saatus on selja taga. Enne surma ei kavatse ma end siiski maha matta. Eluenergia pole minus veel hääbunud. Ka armastus pesitseb mu hinges edasi, kuid ei põleta enam, samastudes järjest enam lepliku ja mõistva ligimesearmastusega. Ning lustilised velled, väikesed rõõmud külastavad mind jätkuvalt."
Langetame pea. Tunneme südamest kaasa Juhani lähedastele.
Sõbrad Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidust
Foto ELIL.