Edastame
kurva uudise, sest me kõik teadsime ja tundsime Juhan Nurmet. Kaastunne.
Sõbrad
Tallinna Invaspordiühingust
Väikesed
rõõmud ei hooli kutsest, nad tulevad ise aknast ja uksest.
Väikesed
rõõmud on ikka mu ümber, olgu kuum juuli või jäine detsember.
Väikesed
rõõmud kui liblika tiivad varjust mind päikesepaistesse viivad.
Väikesed
rõõmud maandavad pinge, ei lase kurjusel tungida hinge.
Juhan
Nurme, "Ligimene"
ELIL: In
memoriam Juhan Nurme (20.11.1939-05.12.2016)
Tänast
päeva varjutab kurb teade - meie seast on lahkunud Juhan Nurme, isemõtleja, kes
on invaliikumise ja -spordiga seotud olnud aegade algusest peale. Vanem
põlvkond mäletab Juhanit juba
käsijuhtimisega autode rallide ajast, noorem põlvkond on osa saanud Juhani
optimismist, elutarkusest, loomingust. Üritustel kokku saades oli Juhanil ikka
komm või õun sõpradele kostiks kaasas.
Juhani
elukäigule mõeldes tajud, kuivõrd suhtelised mõisted on õnn ja õnnetus, tervis
ja haigus, vabadus ja sõltumatus. Sellest on Juhan ise haaravalt kirjutanud oma
raamatus "Ligimene".
Juhanile
mõeldes lõpuread nimetatud raamatust: "Minu saatus on selja taga. Enne
surma ei kavatse ma end siiski maha matta. Eluenergia pole minus veel hääbunud.
Ka armastus pesitseb mu hinges edasi, kuid ei põleta enam, samastudes järjest
enam lepliku ja mõistva ligimesearmastusega. Ning lustilised velled, väikesed
rõõmud külastavad mind jätkuvalt."
Langetame
pea. Tunneme südamest kaasa Juhani lähedastele.
Sõbrad
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidust
Foto ELIL.
